Sotsialistliku maailmavaate selgitamiseks on tähtis kehtestada filosoofiline alus, millele arutledes tugineda. Sotsialistid usuvad, et kõigi ühiskonna liikmete vahel peaks kehtima üksteise suhtes võrdsus, mis tagatakse universaalsete ja võõrandamatute põhiõiguste kaudu. Nende hulka kuuluvad nii materiaalsed õigused, nagu õigus toidule ja puhtale veele, kui ka mittemateriaalsed õigused, nagu õigus vabale eneseväljendusele.

Järgmisena on loetletud mõned inimõigused, millele meie arvates on igaühel õigus, olenemata nende klassist, rassist, soost, seksuaalsest orientatsioonist, füüsilisest või vaimsest võimekusest.

Õigus usuvabadusele

Kuigi marksisimi puhul on tegu materialistliku maailmavaatega, mis defineerib religiooni ebateaduslikuna ning jätab selle seetõttu kõrvale, on usuvabadus kõigi inimeste fundamentaalne ja võõrandamatu õigus. Kõik religioossed hooned: kirikud, templid, moššeed või muud, peavad olema kõigile soovijatele avatud.

Õigus haridusele

Haridussüsteemi abil saab inimesest produktiivne ja vastutustundlik ühiskonna liige, mistõttu peab see olema parima kvaliteediga, arenedes ja kohanedes sotsiaalteaduslike edasiminekutega samas taktis, olles tasuta kättesaadav kõigile, kes seda soovivad, lasteaiast ülikoolini. Pikas perspektiivis parendab tugev haridussüsteem meie ühiskonda igas mõeldavas suunas. Seepärast on ka haridus fundamentaalne ning võõrandamatu õigus.

Õigus tervishoiule

Kõige tähtsam õigus on vaieldamatult õigus elule. Kõigil inimestel, olenemata rassist, rahvusest, religioonist, haridusest, elukohast, sotsiaalsest taustast, varalisest omandist, varasemast tegevusest või rikkusest, on õigus saada meditsiinilist abi ja vajalikke ravimeid, mis on parimad vastavalt vaimsele või füüsilisele vigastusele. Kõik meditsiinilised protseduurid, mis tagavad inimesele mugava elu ilma füüsilise valu või hingepiinata peaksid olema tasuta kättesaadavad kõigile soovijatele. Tervishoid, nii vaimne kui füüsiline, on fundamentaalne ja võõrandamatu õigus.

Õigus tööle ja palgale

Sotsialismis on möödanik 8-tunnised tööpäevad, millega teenitakse kasumit ainult firmajuhi rikastamiseks. Töökohad peaksid ideaalis olema ametid, mis aitavad mingil moel kaasa ühiskonna üldisele heaolule. Igal inimesel on võime panustada ühiskonda ja ühiskonnal on vajalikud ressursid, et maksta igale töölisele korralikku palka. Kapitalismis on töötus kasulik rikastele. Sotsialismis pole töötusest kellelegi kasu. Seepärast on õigus tööle ja palgale, mis on korrelatsioonis kvantiteedi ja kvaliteediga, fundamentaalne ja võõrandamatu õigus.

Õigus puhkusele ja vabale ajale

Ületöötamine ja stress põhjustavad väsimust ja kergemini haigestumist, madalamat tootlikkust, tööga rahulolematust ja tööliste ühiskonnast võõrandumist, päädides kliinilise depressiooni ja enesetapuga. Õigus puhkusele ja vabale ajale on fundamentaalne ja võõrandamatu. Selle tagamiseks on vajalik tööpäeva vähendamine kaheksalt tunnilt kuuele, seda valdava enamuse tööliste jaoks. Sinna juurde peavad käima ka iga-aastased tasustatud puhkused, vaba aja veetmiseks ligipääs meelelahutusele, nagu raamatukogud, restoranid, klubid, kuurordid jne.

Me ei ole sotsiaaldemokraadid!

Paljud Euroopa riigid praktiseerivad sotsiaaldemokraatlikku poliitikat. Sotsiaaldemokraatia on ideoloogia, mis toetab “majanduslikku ja sotsiaalset sekkumist, et edendada ühiskondlikku õiglust kapitalistliku majanduse raamistikus”. Seega on tegu kapitalistliku, mitte sotsialistliku, ideoloogiaga. Sotsialism on põhimõtteliselt kapitalismivastane ning soovib seda süsteemi lammutada. Kuigi sotsiaaldemokraatlikud riigid on oma kodanikele sotsiaalkaitse tagamises edukad, on see võimalik ainult arengumaade odava tööjõu ekspluateerimise ning töölisklassi kõrge maksustamise kaudu. Meie, sotsialistid, oleme vastu tööjõu sisseostmisele arengumaadest ning oleme vastu üldise elanikkonna maksustamisele. Me usume ettevõtte ühisomandisse, mille tootlikkust kasutatakse, firmajuhtide rikastamise asemel, kogu ühiskonna hüvanguks. Maksude ja vara ümberjaotamine leevendab ainult ebavõrdsuse sümptomeid, kuid ei võitle tegeliku põhjusega.

Me ei ole sotsiaaldemokraadid. Me ei ole demokraadid (USA “Democratic Party” partei toetajad). Me ei ole Bernie Sanders, Hillary Clinton ega Barack Obama.

Me oleme sotsialistid.

Meie kohta öeldakse palju, millest enamus ei vasta tõele. See veebileht on sotsialistide loodud ning me kasutame seda oma vaadete selgitamiseks. Selle veebilehe esmane eesmärk ei ole kellegi sotsialismi pööramine, vaid vahend sotsialistlike vaadete selgitamiseks, et ümber lükata valesid, mida meie kohta levitatakse. Kui soovid rohkem teada saada, uuri allolevaid linke.

Korduma Kippuvad Küsimused

Kas sotsialism pole ainult ängistunud teismeliste teema?

Muidugi mitte! Mitmed suured ja intelligentsed kaasaegsed inimesed - Albert Einstein, George Orwell, Helen Keller, Leila Khaled, Malala Yousafzai, Martin Luther King, Jr., Nelson Mandela, Oscar Wilde, Frida Kahlo, Pablo Picasso - avastasid, et kapitalism on ebaõiglane ja jätkusuutmatu süsteem, mis tuleb asendada sotsialismiga.

Miks ma peaksin olema sotsialist?

Sotsialistid on kõik, kes usuvad, et inimkond peab tegutsema ühtselt ning organiseeritult kõigi praeguste ja tulevaste probleemidega. Sotsialism on meile, kes on väsinud status quo’st, milles ahnus ja rikkus kontrollivad maailma, milles mõned miljardärid omavad rohkem mõjuvõimu kui ülejäänud maailm kokku.

Meile, töölistele, ei maksta väärilist tasu. Töölisele makstav palk on väiksem tema toodetud väärtusest. Töölise ülemus ekspluateerib teda ja tema tööjõudu, et teenida kasumit - raha. Töökohal kehtib tööliste jaoks ülemuse diktatuur. Töölisel ei ole sõnavabadust (teda võib vallandada “vale” asja ütlemise eest) ning ei kehti demokraatia; tegevjuht (CEO) ja juhatus otsustavad kõike - töölistel pole tavaliselt õigust teha otsusi enda või kogu ettevõtte eest.

Sotsialismis saaksid kõik töölised lõigata sama palju kui nad külvavad ehk teenida vastavalt nende tehtud töö tegelikule väärtusele. Lisaks otsustaksid töölised demokraatlikult, kuidas töökoht toimib. Töölised toodavad väärtust, seega peaksid nemad teenima kasumit. Tegevjuhid (CEO) ja teised korporatsioonide esindajad ei panusta väärtuse tootmisesse, kuid teenivad töölistest sadu kordi rohkem. Tegevjuhi aastapalga teenimiseks peaks keskmine tööline töötama 45 aastat (Viide, PDF inglise keeles).

Kõrgetele palkadele saab lisada rikaste maksuvabastused, tegevjuhtide boonused, maksupettuse ja pangakontod maksuparadiisides. Unustada ei tohi praegust olukorda, milles kaheksa inimest omavad sama palju vara kui 50% maailma rahvastikust (Viited: 1, 2). Varsti pikemalt sellest, kui ebavõrdseks on praegune majandussüsteem struktureeritud. Aga see ei juhtunud kogemata: kapitalism on loodud olema ebaõiglane.

Mis on kapitalism?

Sotsialismi vajalikkuse mõistmiseks peame aru saama, mis on kapitalism. Kapitalism on praegu maailmas domineeriv tootmissüsteem. Kapitalism võimaldab tootmisvahendite eraomandina omamist, nagu tehased või teised töökohad. Kapitalism lubab igaühel, piisava kapitali omamise puhul muidugi, luua ärisid ja ning toota ükskõik, mida soovitakse, ilma kohustuseta ise tegelikult tööd teha, ilma mingi kohustuse või kohusetundeta ülejäänud ühiskonna ees.

Mis probleemid on sotsialistidel kapitalismiga?

Esmalt, sotsialistid ei usu, et kapitalism on olemuselt kurjast või et seda poleks pidanud kunagi leiutama. Vastupidi, tänane sotsialist oleks feodaalajal toetanud tingimata industriaalrevolutsiooni kiirendamist ning kapitalistliku tootmissüsteemi loomist. Kapitalism on vaieldamatult olnud vahendiks, millega on kasvatatud globaalset toodangut mitmekordselt, parandades miljonite elujärge, eriti inimestel, kes varem töötasid põldudel mõisnike jaoks. Kuid samamoodi, nagu toimub tehnoloogiline areng, nii peab toimuma ka ühiskondlik areng, mispärast peavadki sotsialistid kapitalismi aegunud süsteemiks. Me ei usu, et kapitalism on viimane tootmissüsteem, mispärast tuleb kapitalism asendada parema süsteemiga. Kapitalism on poliitiliselt, majanduslikult ja ökoloogiliselt jätkusuutmatu.

Kuid see tõstatab küsimuse: Mis on kapitalismiga otseselt valesti?

Kapitalism võimaldab sisuliselt igaühel, omades piisavalt kapitali, luua äri ning toota, mida nad tahavad, ükskõik kuidas, hoolimata töökoha demokraatiast, võrdsest panustamisest (sest omanik ei pea töötama, vaid ainult omama töökohta) või ühiskonna üldisest käekäigust. Kapitalist (kapitali tootmise vahendite omanik, bourgeois- või kõrgklassi liige) ei pea hoolima sellest, kas nende ettevõte toodab ühiskonna jaoks midagi päriselt vajalikku. Kapitalist peab muretsema ainult kasumi teenimisest. Seepärast leiavad sotsialistid, et kapitalism on ökoloogiliselt jätkusuutmatu, sest Maal on piiratud ressursid ning igal riigil on piiratud hulk ruumi tehaste ehitamiseks. Kapitalismi all kasutatakse neid tehaseid kõigeks, mis vähegi suudab kasumit teenida, mitte päriselt ühiskonnale vajalikul otstarbel. Seetõttu on vaesema klassi liikmetel võimalik lubada endale nutitelefoni, kuid pole toitu lauale panna. Kapitalistlik ühiskond toodab liiga palju, mida pole vaja, ja liiga vähe, mida on vaja, sest kapitalistlik süsteem põhineb kasumil kapitalistide jaoks, mitte inimvajadustel.

Aga kapitalistid ei lõpeta raha teenimist, kui nad on saavutanud teatud rikkuse. Vastupidi, kapitalistid pole kunagi rahul ning otsivad alati võimalusi teenida aina rohkem ja rohkem raha. Probleemiks on fakt, et raha on ilma reaalse väärtuseta sotsiaalne konstrukt. Raha ise pole midagi väärt, vaid see väljendab väärtust, mis eksisteerib mujal. See väärtus pole lõpmatu. Sestap ei saa kapitalistid teenida raha igavesti, sest ühel hetkel pole enam maailmas väärtust alles ning nad peaksid hakkama võtma raha vaestelt. Just see on juba juhtuma hakanud: Rikkad on saanud rikkamaks ning vaesed jäänud vaesemaks. Maailma kapital, väärtus, on kogunenud 100 rikkama inimese kätte ning see kogunemine toimub kogu aeg. Kapitali kogunemine ei lõppe iseenesest, vaid see tuleb peatada.

Karl Marx oli üks kuulsamaid kapitalismi kriitikuid ja sotsialismi rajajaid. Ta kirjeldas aastate jooksul kapitalismi erinevaid probleeme. Allpool on ainult mõned näited.

Töölistele makstakse vähe, kui kapitalistid rikastuvad.
Marxi käsitletud probleemidest on suurimaid see, et töölised, kes teevad ära kogu reaalse-füüsilise töö, saavad väga vähe palka, samal ajal kui kapitalistid rikastuvad. Kapitalistid kasutavad selleks juba kapitalismi algusajast meetodit, milleks on esialgne akumulatsioon (“Ursprüngliche Akkumulation”). Töölised toodavad midagi ühe hinna eest, kuid kapitalistid müüvad toodet oluliselt kõrgema hinnaga, samal ajal makstes töölistele nii vähe kui võimalik, et maksimeerida oma kasumit. Esialgse akumulatsiooni meetodil teenitud väärtust kutsutakse lisaväärtuseks. Marxi järgi on “kasum” lihtlabane vargus, sest kapitalistid varastavad seda palehigis töötavatelt töölistelt. Marxil oli kindel usk, et et töölistel on õigus omaenda toodangu täielikule väärtusele, et need, kes töötavad tootmisvahenditega, peaksid ka neidsamu tootmisvahendeid omama. Teisisõnu, Marx uskus, et töölised peaksid kollektiivselt töökohta (tehast, ettevõtet jne.) omama ning demokraatlikult otsustama, kuidas tootmist ja tegevust korraldada. Ainsad, kel peaks olema lubatud kapitali tootmise vahendite omamine, on need, kes ise kapitali toodavad.

Kapitalism on võõranduv - “Entfremdung”
Marx mõistis, et töö võib olla meie suurima rõõmu allikas, kuid kapitalism on selle muutnud millekski, mida paljud jälestavad. Kõik vihkavad esmaspäevi. Esmaspäev on päev, mil me kaotame nädalavahetuse vabaduse, et jälle tööle hakata. Aga miks vihatakse esmaspäevi? Miks ei naudi inimesed oma tööd? Kaasaegne kapitalistlik töökorraldus sunnib meid tegema üht ja sama asja kogu päev, ning võõrandub meid sellest, mida tunneme, et võiksime ühiskonnale pakkuda. Näiteks keegi, kes sooviks kirjutada sümfooniaid, on sunnitud tehases töötama, sest peab teenima raha, et endale toitu ja majutust tagada. Samal ajal inimesed, kes teevad tööd missioonitundest ning tunnevad enda panust ühiskonda (näiteks õpetajad), ei saa väärikat palka. Kaasaegse töö juures põhjustab võõranduvat efekti ka väga täpne spetsialiseerumine. Kapitalistid ja tehaseomanikud ei taha, et meister valmistaks terve tooli ise, nad tahavad palgata väljaõppeta töölist, kes valmistaks ühe toolijala ja lisaks kolm inimest, kellest igaüks valmistaks samuti ühe jala, sest nii on lihtne töölisi vallandada ja asendada, kui eesmärgiks on kasumi teenimine või tootlikkuse kasvatamine uue tehnoloogiaga. Kümme inimest saab asendada arvuti ja inseneriga, kes arvutit haldab, koondades üheksa töökohta, kõike ainult kasumi kasvatamiseks.

Kapitalism on ebastabiilne.
Kapitalism on algusest peale olnud täis majanduskriise. Kapitalistid proovivad seda muidugi varjata, kirjeldades neid “kõrvalekalletena”, “haruldustena” ning “kohe lõppeva nähtusena”, kuid Marx vaidles sellele vastu, leides, et kapitalism on juba olemuselt ebastabiilne. Kui varem tekkisid kriisid puudusest, siis kapitalism kannatab pidevalt külluse kriisis. Kaasaegne tootlikkus on liiga tõhus. Me toodame liiga palju: palju rohkem kui me suudaksime ära tarbida. Kaasaegne töö on piisavalt tootlik, et tagada kõigile inimestele maja, auto, piisavalt toitu ja puhast vett, samuti muuta tasuta kättesaadavaks hea haridus ning tervisehoolekanne. Vaatamata sellele on Maailma Toiduprogrammi (World Food Programme) andmetel maailmas üle 795 miljoni inimese, kel pole piisavalt toitu, et elada tervislikku elu. Ülemaailmse Hariduskampaania (Global Campaign for Education) andmetel on maailmas üle 70 miljoni inimese, kel pole ligipääsu haridusele. Kui toota 24 erineva brändi seebi asemel päriselt vajalikke asju, peaksid vähesed meie hulgast töötama ning me võiksime tagada igale inimesele nende vajadused ellujäämiseks. Kui kõigile on tagatud toit ning elukoht, võib hakata muretsema vähem vajalike esemete tootmise pärast.

Mis on sotsialism?

Kui enamus inimesi (eriti Läänes) kuuleb sõna “sotsialism”, mõeldakse Skandinaavia ja Kesk-Euroopa heaoluriikidest, kus on kõrged maksud ning erinevad sotsiaalsed turvavõrgud. Levinud on väärarusaam, et need riigid on sotsialistlikud. Õigem oleks neid riike kirjeldada “sotsiaaldemokraatlikena”, mis on revisionistlik vorm sotsialismist ning ei taotle üleminekut sotsialistlikule tootmissüsteemile. Need riigid on endiselt igatpidi kapitalistlikud, nad taotlevad praeguse status quo reformimist, mitte täielikku üleminekut kapitalismist sotsialismi.

Sotsialism on tegelikkuses poliitiline-majanduslik ühiskonnakorralduse teooria, mis taotleb tootmis- ja jaotusvahendite ühiskondlikku omamist ja kontrolli, erinevalt praegusest süsteemist, milles need vahendid kuuluvad eraisikutele.

Sotsialistid usuvad, et töölistel on õigus “lõigata, mida nad külvavad” ehk neil on õigus väärtusele, mida nad toodavad, ning kapitalistel, kes ei panusta tootmisprotsessi ning ainult omavad ettevõtteid, tehaseid ja korporatsioone, ei ole õigust varastada kasumit tööliste taskust. Sotsialism on olemuselt antikapitalistlik ideoloogia. Sotsialistid usuvad, et kapitalism on aegunud süsteem, mis tuleb asendada, et lõpetada töölisklassi rõhumine ja ekspluateerimine ning saavutada tõeline vabadus.

Sotsialismi saab kasutada ka katusterminina, et kirjeldada tervet ideoloogiate kogumit, mis taotlevad sotsialistlikku tootmisvahendite korraldust. Nende hulgas on näiteks:

• Anarhism

• Kommunism

• Demokraatlik sotsialism

• Libertaarne sotsialism

• Sündikalism

Enamik sotsialismi vorme põhinevad või on vähemalt välja kujunenud marksismist.

Mis on vahet sotsiaaldemokraatial ja demokraatlikul sotsialismil?

Lihtsustatult võttes pooldab demokraatlik sotsialism üleminekut (kas reformilist või revolutsioonilist) kapitalistlikult tootmissüsteemilt sotsialistlikusse süsteemi, kasutades selleks demokraatlikke vahendeid. Sotsiaaldemokraatia pooldab “paremat” varianti kapitalismist, milleks reformitakse praegust status quo’d. Selleks natsionaliseeritakse majandusharusid, mis (tavaliselt) pole kasumit tootvad, lisaks pakutakse tugevamat sotsiaalset turvavõrku. Selle eest tasuvad kõrgemad maksud.

Mis on viga tugeval turvavõrgul ja hoolekandel?

Nende mehhanismidega pole midagi olemuslikult viga. Sotsialistid taotlevad tegelikkuses tugevamat turvavõrku ning paremat hoolekannet kõigile inimestele. Sotsialistid tahavad kõigile kindlustada elukoha, piisavalt toitu ja vett, et elada tervislikku elu, lisaks ligipääs heale haridusele ning pädevale tervishoiule, teiste standardite seas (vanemapuhkus, töökoha turvalisuse seadused, rahastatud haiguspuhkus ja puhkepäevad jne.) Probleem sotsiaaldemokraatiate osas, mis tagavad osad eelnimetatud hüvedest, seisneb selles, et ei tagata kõiki vajalikke hüvesid, näiteks tasuta majutust, ning enamiku hüvede eest makstakse maksurahadega. Kõrge sissetulekumaks läheb risti vastupidi sotsialistliku põhimõttega lasta töölistel lõigata, mida nad külvavad. Maksudega proletariaadi (töölis- ja keskklass) palgaraha äravõtmine muudab sotsiaaldemokraatliku riigi samaväärseks kapitalistidega, kes kasutavad esialgse akumulatsiooni meetodit, et lõigata kasu tööliste vaevast. Sellest hiljem pikemalt.

Mis on marksism?

Marksism on maailmavaade, ühiskonnaalaüüsi meetod ning kogumik poliitilisi ja majanduslikke teooriaid, mille arendasid välja Karl Marx ja Friedrich Engels. Marksism keskendub klasside vahelistele suhetele ja ühiskondlikule konfliktile. See rakendab ajaloolise arengu materialistlikku tõlgendust ja sotsiaalse transformatsiooni dialektilist vaadet. Marksistlik metodoloogia kasutab majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist uurimist, et kritiseerida ja analüüsida kapitalismi arengut ning klassivõitluse rolli süsteemsete majanduslike muutuste põhjustamises.

Kuigi sotsialism ja kommunism eksisteerisid juba enne Marxi ja Engelsit, suunasid just nemad utoopilise unistuse perfektsest ühiskonnast praktiliseks teaduseks. Karl Marx ja Friedrich Engels populariseerisid sotsialismi ja kommunismi ideed kogu maailmas. Ilma marksistliku analüüsita oleks sotsialism jäänud ebapraktiliseks, utoopiliseks ja saavutamatuks ideoloogiaks.

Mis on kommunism?

Kommunism on ühiskondlik, poliitiline ja majanduslik ideoloogia-liikumine, mille lõppeesmärk on kommunistliku ühiskonna loomine. Kommunistlik ühiskond on sotsialismi viimane etapp (materialistlik ajalookäsitlus). Seda määratletakse kui sotsiaal-majanduslikku korda, mis on üles ehitatud tootmisvahendite ühisele omamisele ning millele on iseloomulik sotsiaalsete klasside, raha ja riigi puudumine. Termin “kommunistlik ühiskond” peab olema eraldatud läänelikust kontseptsioonist “kommunistlik riik”, millega viidatakse riigile, mida juhib partei, mis praktiseerib kindlat variatsiooni marksismist-leninismist.

Mis on sotsialismi ja kommunismi erinevus?

Marksistlikus teoorias on sotsialism üleminekuetapp kapitalismi kukutamise ja kommunismi saavutamise vahel. Kommunism on kõrgem aste sotsialismist ning sotsialism on madalam aste kommunismist.

“Kommunistlikud” riigid, nagu Hiina, Kuuba, Laos, Nepal või Vietnam pole kunagi väitnud, et nad oleksid saavutanud kommunismi, kuid on kommunistlikud selles selles mõttes, et nende eesmärk (või nende väljendatud eesmärk) on kommunistliku ühiskonna loomine.

Kas kommunistid on sotsialistid?

Jah, kõik kommunistid on definitsiooni järgi ka sotsialistid, aga kõik sotsialistid pole kommunistid. Enamus sotsialiste nõustub, et kommunism peaks olema teoreetiliselt järgmine tootmissüsteem, kuid erinevatel sotsialistlikel ideoloogiatel on erinev arusaam sellise ühiskonnani jõudmisest ning milline see välja saab nägema (või kas see on üldse saavutatav). Lisaks ei soovi mitmed sotsialistlikud organisatsioonid ja parteid end seostada sõnaga “kommunism”. Seda põhjustas Nõukogude Liidu ning idabloki praktika, mis muutis varasema “riigitu, rahatu, ülemaailmne ühiskond, milles tootmisvahendid pole eraomandis” definitsiooni uueks - “riik, mida juhib marksistlik-leninistlik partei”.

Kas sotsialistid taotlevad demokraatiat või diktatuuri?

Demokraatiat. Sotsialismi ühegi astme jooksul pole diktatuur vajalik. Sotsialistid toetavad ühe vajaliku staadiumina “proletariaadi diktatuuri”, mida ei tohi sassi ajada reaalse diktatuuriga. Marksistliku teooria järgi kehtib igas majanduslike klassidega ühiskonnas ühe klassi diktatuur teiste klasside üle. Kapitalistlikus ühiskonnas on bourgeois-klassil poliitiline võim proletariaadi üle ning seepärast nimetatakse kapitalistlikku ühiskonda “bourgeois diktatuuriks”. Sotsialistlikku ühiskonda juhib töölisklass, mistõttu kutsutakse seda “proletariaadi diktatuuriks”, tähistades proletariaadi võimupositsiooni. Proletariaadi diktatuur eksisteerib ainult sotsialistlikus ühiskonnas. Kommunistlikus ühiskonnas ei ole klasse ning seega ei saa ka olla ühegi klassi diktatuuri.

Paljud sotsialistid leiavad, et sotsialismi saavutamine bourgeois (liberaalse, parlamentaarse) demokraatia abil pole võimalik, sest need süsteemid on loodud rikaste poolt, et hoida rikkaid võimul. Kuid sellegipoolest ei vasta tõele müüt, et sotsialistid ei poolda demokraatiat. Vastupidi, sotsialistid tahavad tugevamat demokraatiat kui juba praegu eksisteerib: sotsialistid tahavad tõelist demokraatiat, milles iga indiviidi hääl ja arvamus päriselt loeb. Sotsialistid nõuavad just tugevamat otsedemokraatiat, et rahvas võiks ise paremini kontrollida riigi juhtimist, mitte valida endale “esindaja”, kel pole mingit kohustust oma ülepaisutatud lubadusi päriselt täita. Lisaks nõuavad sotsialistid demokraatlikku kontrolli tootmisvahendite üle. See tähendab, et kõigil töölistel oleks õigus demokraatlikult otsustada, kuidas töökohas tegevus toimub, mida toodetakse, mis hinnaga müüakse jne.

Kas Natsi-Saksamaa oli sotsialistlik?

Kuigi natsipartei nimi oli “natsionaalsotsialistlik”, polnud partei ega selle ideoloogia sotsialismiga kuidagi seotud. Natsid levitasid korporatistlikku, klassi-kollaborantlikku ideoloogiat, mille nad nimetasid “sotsialistlikuks”, et võita töölisklassi toetust (sotsialism oli tol ajal Saksamaal äärmiselt levinud ideoloogia). Tegelikult erastas Natsi-Saksamaa enamiku majandusest, keelustas iseseisvad ametiühingud ning saatis kommuniste, sotsialiste ja sotsiaaldemokraate koonduslaagritesse koos teiste “ebasobivate” kodanikega, nagu juudid, mittevalged, invaliidid jne.

Kas kommunismis ei tohi keegi midagi omada?

Kui sa kardad, et kommunistid murravad su koju sisse ning võtavad ära su mängukonsooli või arvuti, sest eraomand on kaotatud, siis võid rahulikult hingata. “Eraomand” (private property) ei tähenda sama, mida “isiklik omand” (personal property). Eraomand viitab tootmisvahenditele (tehased, masinad jne.), aga isiklik omand viitab tavalisetele esemetele, mis inimesele kuuluvad. Su maja, auto, mängukonsool - need kõik on näide isiklikust omandist ning kuuluvad sulle.

Kas koristajatel ja arstidel oleks kommunismis võrdne palk?

Eirates võimalust, et ebaolulised positsioonid, nagu “koristaja” ei pruugi kommunistlikus ühiskonnas eksisteerida ning koristamise kohustus jaotatakse kindla kommuuni inimestel vahel võrdselt (nagu töökoht või naabruskond), saab lühidalt selgitada, et kommunistlik ühiskond kaotab palgatöö ning töö vahetamise palga vastu kui kontseptsiooni üldiselt. Seda väljendab printsiip “igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele”.

Raha kaotamine ei toimuks samal ajal kapitalismi kukutamisega. Raha tuleb sotsialistlikus ühiskonnas ikkagi kasutada, võimalik, et veel sadu aastaid. Sotsialismi olulisem aspekt on, et tööandjad ei ekspluateeriks enam töölisi, kes oleksid vabad oma töö vilju nautima. Mingi ajani oleks selle väljendusviis raha, mida saab kasutada tarbekaupadeks: arvutimängud, autod, sigarid, kvaliteetne toit jne, mida iganes tavalised inimesed tahavad. Kui sotsialism saaks maailmas domineerivaks tootmissüsteemiks ning automatiseerimine ja tootlikkus jätkavad kasvamist praegusel kursil, kaob vajadus rahale ja riikidele tasapisi ära. Sellest hetkest algaks sotsialistliku ühiskonna üleminek kommunismi.

Kaks head videot, mida soovitan, on “Humans Need Not Apply” CGPGrey’lt ja “The Rise of the Machines – Why Automation is Different this Time” Kurzgesagt’ilt. Nad kirjeldavad detailselt, kui suur katastroof on järjepidev automatiseerimine praeguse kapitalistliku ühiskonna jaoks. Sotsialismis/kommunismis oleks vastupidiselt automatiseerimine ainult kasulik. See võimaldaks rohkematel inimestel tegeleda sellega, mida nad soovivad teha, tehases töötamise asemel.

Kas mitte kõik katsed sotsialismi luua pole läbi kukkunud? Stalin, gulagid jne?

Ei, vastupidi, paljud neist on õnnestunud. Enamikes kohtades, kus on toimunud sotsialistlik revolutsioon, on materiaalsed tingimused massiliselt paranenud. Kui neis riikides poleks revolutsiooni toimunud, oleks nende saatus tõenäoliselt sarnane kõigi teiste vaesunud kapitalistlike riikidega Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Aasias.

Küsimuste osas nagu: “Kas Stalin on süüdi miljonite inimeste surmas?”, pole ka sotsialistidel ühtset nõusolekut ja arusaama. Tavaliselt jagunevad arvamused Stalinist kolmeks:

1. Stalin oli brutaalne diktaator, kes reetis Lenini ja sotsialismi idee.

2. Stalin andis endast kehvas olukorras parima (Teine maailmasõda).

3. Stalin polnud diktaator ja andis olulise panuse sotsialismile ja kogu maailmale üldiselt.

Aga selle asemel, et vaielda ühe või teise vaate kasuks, soovitan paari raamatut erinevate perspektiivide selgitamiseks ning kaitseks. Lingid on selle lehekülje lõpus.

Kas sotsiaaldemokraatia või “Põhjamaade sotsialism” võiks olla alternatiiv kapitalismile?

Sotsiaaldemokraatia on süsteem, mis taotleb ühiskondlikku õiglust kapitalistliku majanduse raamistikus. See ei paku asendust kapitalismile kui süsteemile, vaid teistsugust, “sõbralikku” versiooni kapitalismist. Seepärast tundub sotsiaaldemokraatia paljude jaoks hea keskteena kapitalismi ja sotsialismi vahel. Kuid sotsiaaldemokraatia on süsteem, mis on üles ehitatud mitte ainult oma riigi tööliste ekspluateerimisele, vaid ka imperialistlikule ekspluateerimisele globaalse Lõuna “kolmanda maailma” riikides. Sotsiaaldemokraatia pole elujõuline ilma odava-mugava välistööjõu importimiseta. Kui töötingimused kolmanda maailma riikides paraneksid (lapstööjõu keelustamine, 12-tunnise tööpäeva asemel 8-või 6-tunnine tööpäev), siis sotsiaaldemokraatlike riikide elatustase langeks oluliselt.

Edasine kriitika sotsiaaldemokraatia kohta käib selle pihta, et sotsiaaldemokraatiate süsteem teenib endiselt bourgeoisie huve. Rikkad ja korporatsioonid töötavad väsimatult, et pöörata tagasi võite, mida töölised on saavutanud demokraatlike vahenditega (tervishoid, tasuta haridus, töötu abiraha, miinimumpalga tõstmine jne), mis põhjustab sotsiaaldemokraatlike riikide parlamentides lõpmatu vägikaikaveo, milles bourgeoise esindajad soovivad neid muutusi tagasi pöörata ning sotsiaaldemokraadid proovivad neist kinni hoida. Sellel vägikaikaveol pole lõppu ega otsest võitjat. Lühike, tavaliselt 4-aastane, valitsemisperiood tekitab lisaprobleeme, sest parlamendis enamust omav partei proovib kehtestada võimalikult palju lühiajalisi muudatusi. Ilma enamuseta ei saa partei midagi teha, mis ei paku mingit initsiatiivi pikale perspektiivile mõelda ning paneb parteisid lõpuks ideoloogiat ühtekokku hülgama. See muudab poliitika spordivõistluseks, milles inimesed hääletavad oma lemmiktiimi poolt, mitte ideoloogilistel kaalutlustel. Nad eelistavad uskuda pimesi, et nende tiimil on parim logo, hüüdlause, ilusaim juhtfiguur või valivad neid ainult sellepärast, et nende vanemad toetavad samat parteid. (Viide)

Sotsialism/kommunism ei saa toimida inimloomuse tõttu.

Kiire pilk ajalukku ja antropoloogiasse tõestab, et arusaam “inimloomusest” kui muutumatust konstandist on väär. Inimloomus ja käitumine on osaliselt elastne, peegeldades ajaloolisi ja kultuurilisi tingimusi ning suhet kehtiva tootmissüsteemiga. Sellele viitavad tohutud erinevused inimkäitumises ja ühiskonnakorralduses erinevatel ajalooperioodidel ja geograafilistes piirkondades. Tsiviliseeritud ühiskond, inimkäitumine ja ideoloogia on muutunud samamoodi, nagu liikide geneetika muutub aja jooksul.

Inimloomusel põhinevad argumendid jõuavad tegelikkuses faktini, et põhilised majandussuhted panevad paika kehtiva ühiskondliku ideoloogia. Teisisõnu, meile näib “loomulik” teha tööd rahaliste vahendite eest, sest see on praegu meie jaoks ainus võimalik valik. Meile näib hierarhia “loomulik”, sest me näeme seda töökohal, demokraatias, kodus (patriarhaalsete suhete tõttu) jne. Inimesed näivad ahned “inimloomuse” tõttu, sest ilma rahata ei saa keegi maksta toidu või peavarju eest, seega on praeguses majandussüsteemis kõigi suurim huvi koguda raha. Kui nad seda ei tee, kogub raha nende konkurent ning nad kaotavad oma äri/ettevõtte. Süsteem on see, mis muudab mingid aspektid enda juures loomulikuks või vajalikuks.

Engels ja Marx lükkasid sellised argumendid ümber näidetega ajaloost. Paljude Ameerika põliselanike riikides ei eksisteerinud raha. Kuidas siis küll asjad tehtud saadi, kui raha on ainus ergutus töötamiseks? Leidub palju tõendusmaterjali, et inimesed toimetasid miljoneid aastaid enam-vähem kommunaalselt, hierarhia oli minimaalne või puudus täielikult. Kui see on kaasasündinud “inimloomus”, siis kuidas oli see võimalik? Kuidas võisid ahned inimesed teha koostööd ja elada üle miljoneid aastaid puudust kui nad on nii ahned ja juba loomu poolest omakasupüüdlikud?

Kaasaegse inimkäitumise määratlemine “inimloomuseks”, ilma ajalugu uurimata või arvestamata keskkonna ja sotsiaalsete suhetega, mis mõjutavad ja voolivad inimkäitumist, on lihtsustatud ja ebateaduslik. Seda kasutavad vabandusena tavaliselt naiivsed inimesed või need, kes teenivad praeguse majanduskorralduse pealt kasumit.

Peab märkima, et selle narratiivi kontrollimiseks ning usutavaks muutmiseks tehakse pidevalt massiivselt propagandat. Asja tuum, millest rääkis ka Marx, on see, et kapitalistlik süsteem surub need tingimused inimestele peale. Et kapitalismis edukaks saada, tuleb ahnelt käituda. Tekib erinevaid situatsioone, milles isetult käitumine põhjustab kaotust ning teistest maha jäämist. Kapitalismis kaotamine tähendab võlaorjusesse langemist, kodu kaotamist ning nälga jäämist - rõhutuks muutumist. Sellepärast on ka Marxi ideed niivõrd võimsad. Kui tahta muuta inimeste ahnet käitumist, tuleb muuta kogu süsteemi, milles inimene tegutseb. Kui kehtib sotsialistlik süsteem, milles kõigile on alati tagatud kodu, toit, meditsiiniabi ja vesi, siis ei teki kunagi vajadust ahnelt käituda, et jääda ellu ja tagada väärikas ning mõtestatud elu. Marx argumenteeris, et ahnus, vaesus ja sõda kaovad inimese arusaamast. See oligi Marxi ohtlik idee - maailma asemel muudetakse tervet inimkonda.

Keegi ei tahaks kommunismis töötada.

Töötamise stiimul oleks sama, mis see alati on olnud ning tekiks tootmissüsteemist. Isetus pole põhiline motivaator olnud paljudes epohhides. Oleks jabur arvata, et ilma kapitalismita ja kapitalistideta istuksime niisama ning nälgiksime surnuks. Enamik inimkonna ajaloost sai ilma eelmainituteta hakkama primitiivse kommunismi vormis.

Kujutame ette näidet: Sina ja kaks sõpra elate talus. Teil kõigil on tarvis küüni, seega te saate kokku ja ehitate küüni. Keegi raiub ja saeb puid, keegi teeb plaani, keegi veab lauad kohale ja siis ehitate koos küüni. Kuna te kõik kolmekesi osalesite küüni ehitamises ja kõik ka kasutate küüni, ei olnud raha selles protsessis vajalik. Küüni tootmise vahendid on kommuunilikult ühisomandis. Palju õnne, Sa osalesid just kommunismis. Polnud ju nii hirmus?

Polnud ju tarvis “Küüniehituse tegevjuhti”, kes juhendaks ülejäänud kahte, maksaks neile palka ja saaks hiljem küüni omanikuks, küsides renti iga korra eest, kui kumbki töölistest soovib küüni kasutada. See oleks ebaefektiivne. Kapitalism on ebaefektiivne. Hoopis kapitalism ei tööta “inimloomuse” pärast.

Sotsialism/kommunism on idealistlik.

See väide ei saaks olla tõest kaugemal. Sotsialism põhineb ajaloolisel ja dialektilisel materialismil, mitte Hegeli dialektikal. See põhineb tõenduspõhisel materialistlikul arusaamal ühiskonnast ja konfliktidest, mis tulenevad erinevatest klassihuvidest. Need avalduvad ideoloogiliste lahingute asemel füüsilise konfliktina. Marksism on sotsiaalne ekvivalent teaduslikule meetodile, olles analüütiline ning muutes oma analüüsi ühiskonna muutumise põhjal.

Edasist lugemist: “Sotsialismi arenemine utoopiast teaduseks”, Friedrich Engels.

Milline siis oleks elu kommunismis?

Oluline on mõista, et kommunism pole täpne plaan, milles ka kõige väiksemad detailid on paika pandud ning mille järgi saame ühiskonna kujundada. Kommunism pole ideaal, mille peale keegi tuli ning mida ülejäänud proovivad saavutada, vaid tegu on klassiühiskonna materiaalse dialektika tulemusega.

Marksistidena mõistame kapitalistliku ühiskonna olemuslikke vastuolusid. Ettevõtte omanikul on alati fundamentaalne materiaalne tahe kasvatada oma kasumit, aga töölisel on vastuoluline tahe kasvatada oma palka (rohkem kasumit ettevõtte omanikule ja kõrgem palk töölistele on vastuolulised materiaalsed huvid). See viib vältimatult klassivõitluseni. Seda võitlust ei saa lahendada, muutmata põhjalikult kahe võitleva klassi – omanike ja tööliste – materiaalseid suhteid tootmisvahenditega. Teisisõnu, see võitlus lõpeb, kas võitlevate klasside ühise hävingu või ühiskonna enda ümberkujundamisega.

Sotsialism on ainus kaasaegsele industriaalkapitalismile järgnev süsteem, milles puudub sisemine klassivõitlus. Alles siis kui sotsialismist saab aja jooksul maailmas domineeriv tootmissüsteem ning kapitalistide klass lahustub eraomandi kaotamisega, saab ühiskond endalt heita kapitalismi pärandi. Raha või valuuta kontseptsioonina on klassirõhumise tööriist - see pole loodud kaasamiseks, et “usinad töölised võiksid oma tööst kasu lõigata”, vaid välistamiseks, et hoida ühiskonna madalamat kihti seal, kus nad juba on, keelates neile samu mugavusi.

Kommunismi põhimõtteks on “igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele”, mis tähendab, et igaüks panustab ühiskonda oma võimete järgi ning saab teiste panustamisest kõike, mida tal vaja on. Kapitalismis toimub võõrandumine — sa ei tea selle taluniku nime, kelle kana munes sulle mune. Kuigi te olete mõlemad töölised, olete eraldatud “tootjaks” ja “tarbijaks”, kuigi teises kontekstis oled sina tootja ja talunik on tarbija. Kommunismis töötavad inimesed kohusetundest, et panustada ise ühiskonda, mis meid elus hoiab. See on sarnane tunne, mida paljud kogevad oma lähedase perega — lapsed töötavad, et hoolitseda oma kõrges eas vanemate eest, et anda tagasi inimestele, kes kunagi toitsid ja katsid neid. Kommunism võtab sama kontseptsiooni ning laiendab seda kohusetunnet perekonnalt sõpradele, naabritele, kolleegidele jne.

Hüpoteetilise kommunistliku ühiskonna detailid on ebaolulised ning minu arvates ebahuvitavad, sest kommunism saab olema sotsialismi orgaaniline evolutsioon ning ei liigu mõne suure arhitekti taktikepi järgi. Sotsialistliku ühiskonna organiseerimise kohta on palju erinevaid teooriaid, anarhokommunismist bolševismini, kuid ükskõik, milline sotsialismi vorm kukutab kapitalismi, saab sellest hüppelaud kommunismi suunas. Kommunismi ei kehtestata valitsuse dekreediga või ei panda paika konstitutsioonis ega seadustes — see kerkib esile iseenesest sotsialistliku ühiskonna loomusest. Friedrich Engels ütles “Anti-Dühring”-is: “Riigivõimu sekkumine ühiskondlikesse suhetesse muutub ühes sfääris teise järel üleliigseks ja lakkab siis iseenesest. Isikute valitsuse asendab siseasjade haldamine ja tootmisprotsesside juhendamine. Riiki ei “kaotata”, vaid see närbub.”

Sotsialism/kommunism näeb teoorias hea välja, kuid praktikas ei tööta.

See on vale, töötab küll. Töötab samamoodi, nagu kapitalism ja feodalism. Küsimus pole selles, “Kas see töötab?”, vaid “Milline neist töötab kõige efektiivsemalt tavalise inimese jaoks?” Sotsialism on ideoloogiana mõeldud tavalisele inimesele, mitte rikastele. Ajalugu on näidanud, et sotsialism on võimeline muutma arenemata feodaalriigi moderniseerunud industriaalvõimuks ainult loetud aastatega, seega pole küsimustki, et sotsialism mitte ainult ei tööta, vaid teeb seda oluliselt paremini kui alternatiivid.

See küsimus meenutab nalja “Kommunism töötab teoorias, aga praktikas saboteerib selle sõjaline võimupööre, mida rahastab CIA”. Selle taga on tõetera täiesti olemas.

Iga kord, kui sotsialismi on proovitud saavutada, on USA sekkunud kas otseselt sõjalisel teel:

• Korea sõda 1950-53

• Liibanoni kriis 1958

• Sigade lahe dessant Kuubas 1961

• Simba Ülestõus (Kongo Kriis) 1964

• Vietnami sõda 1965-75

• Kommunistide ülestõus Tais 1965-83

• Rahvusvaheliste vägede operatsioon Liibanonis 1982-1984

• Grenada invasioon 1983

Või sooritanud CIA abil riigipöörde:

• 1953. aasta Iraani coup d’etat, milles USA kukutas demokraatlikult valitud sotsialisti (Mohammad Mosaddegh), et panna pukki autoritaarne diktaator (Mohammad Reza Pahlavi).

• 1954. aasta Guatemala coup d’etat, milles USA kukutas demokraatlikult valitud sotsiaaldemokraadi (Jacobo Árbenz), et panna pukki autoritaarne diktaator (Carlos Castillo Armas).

• 1973. aasta Tšiili coup d’etat, milles USA kukutas demokraatlikult valitud sotsialisti (Salvador Allende), et panna pukki totalitaarne fašistlik diktaator (Augusto Pinochet, kes tappis hiljem üle 3000 inimese, piinas 30’000 ning pani 80’000 inimest koonduslaagritesse).

• 1991. aasta Haiti coup d’etat, milles USA kukutas demokraatlikult valitud sotsiaaldemokraadi (Jean-Bertrand Aristide), keda peetakse esimeste vabade valimiste võitjaks Haitis, et panna pukki autoritaarne diktaator (Raoul Cédras).

Meeles peab pidama, et see on nimekiri ainult õnnestunud režiimivahetustest, mida CIA on korraldanud sotsialistlike valitsuste vastu. See ei sisalda CIA ebaõnnestunud katseid ega riigipöördekatseid (õnnestunud või mitte), mis on tehtud mittesotsialistlike riikide vastu. CIA on olnud seotud vähemalt 21 salajase riigipöördega.

CIA on toetanud kaudselt sotsialistide vaenlasi järgmistes konfliktides:

• Vene kodusõda 1918-20

• Hiina kodusõda 1944-49

• Kreeka kodusõda 1944-49

• Esimene Indohiina sõda 1946-54

• Paraguai kodusõda 1947

• Malaya kriis 1948-60

• Mau Mau ülestõus 1952-60

• Kuuba revolutsioon 1953-59

• Teine Indohiina sõda 1953-75

• Esimene Taiwani väinade kriis 1954-55

• Alžeeria sõda 1954-62

• Teine Taiwani väinade kriis 1958

• Kesk-Ameerika kriis 1960-96

• Kongo kriis 1960-65

• Eritrea vabadussõda 1961-91

• Dhofari sõda 1962-76

• Kommunistide ülestõus Sarawakis 1962-90

• Ülestõus Kirde-Indias 1963-tänapäev

• Dominikaani kodusõda 1965

• Tšaadi kodusõda 1965-79

• Boliivia Kampaania 1966-67

• Teine Korea sõda

• Lõuna-Aafrika piirisõda 1966-90

• Years of Lead 1968-82 (USA toetas natse, kes võitlesid marksistlik-leninistlike antifašistidega)

• Kommunistide ülestõus Malaisias 1968-89

• Al-Wadiah sõda 1969

• Tsiviilkonflikt Filipiinidel 1969-tänapäev

• Jeemeni sõda 1972

• Angola kodusõda 1974-2002

• Etioopia kodusõda 1974-91

• Liibanoni kodusõda 1975-90

• Lääne-Sahara sõda 1975-91

• Ida-Timori okupeerimine Indoneesia poolt 1975-91

• Ülestõus Laoses 1975-tänapäev

• Tsiviilkonflikt Türgis 1976-tänapäev

• Ogadeni sõda 1977-78

• Kambodža-Vietnami sõda 1977-91 (USA toetas massimõrvarist võltssotsialist Pol Poti)

• Mosambiigi kodusõda 1977-92

• NDF ülestõus 1978-82

• Tšaad-Liibüa konflikt 1978-87

• Jeemeni sõda 1979

• Nõukogude-Afganistani sõda 1979-89 (kus USA toetas “vabadusvõitlejatest” islamistlikke gruppe, kes hiljem moodustasid Al-Qaeda ja ISISe)

• Sisekonflikt Peruus 1980-tänapäev

• Afganistani kodusõda 1989-92

Hästi, ma olen nõus. Kapitalism peab kaduma. Kuidas seda saavutada?

Selle küsimuse vastus oleneb väga palju Su elukoha ja riigi kesksetest tingimustest. Igal pool on tee sotsialismini erinev ning sotsialistlik süsteem ise oleneb tugevalt tingimustest, kus seda hakatakse rakendama. Kuuba sotsialism töötab paratamatult erinevalt, näiteks, Hiina sotsialismist.

Üldine nõu, mida saan anda, ja mis ei kehti kõikjal maailmas, on leida sarnase mõtlemisega inimesi ning koordineerida ühist tegevust. See võib üllatav näida, kui palju suudab väike grupp pühendunud sotsialiste saavutada näiteks KOV volikogus. Kui su piirkonnas on sotsialistlik partei või organisatsioon, siis soovitan nad üles otsida. Kuigi nad ei pruugi järgida sinu spetsiifilist vaadet sotsialismile ning võib esineda ideoloogilisi eriarvamusi, on koos töötamine alati edukam kui üksi tegutsemine.

Näiteks USAs viitsib väga vähe inimesi käia kohalike volikogude koosolekutel. Väiksena tunduv grupp võib anda suure tõuke lihtsalt kohale tulles ning töölisi toetava poliitika eest seistes (näiteks ülelinnaline ühistranspordisüsteem).

Aegamisi põhilise heaolu tagamise taotlemine võib tunduda liiga aeglane progress ja ajaraiskamine, kuid võib anda töölistele edasiseks läbirääkimisjõudu. Kapitalistide jaoks on oluline hoida mingit osa töölisklassist alati tööta (Marxi järgi “tööjõu reservarmee”), kes peavad rabelema raha nimel, et osta toitu ja maksta üüri. Meeleheitel töölised on valmis asuma töökohtadele, kus on madal palk ja kehvad töötingimused, sest nad vajavad raha ellujäämiseks. Mida vähem meeleheitel töölisi tänu heaolutoetusele on (ühistransport, avalik tervishoid, avalikud kõrgkoolid - kõik, mis säästab töölise aega ja raha), seda väiksema tõenäosusega on töölised valmis töötama halbades töötingimustes ning seda tõenäolisemalt mõtlevad nad ametiühingutesse astumisele ning poliitilisele aktivismile.

Sotsialismi ei saa kehtestada üleöö, kuid selleni jõudmiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke vahendeid, et tugevdada proletariaadi sotsiaal-majanduslikku positsiooni. Tsiteerides Karl Marxi:

Translated by Tõnn Viik and Ruth Sisask
Contact: tonnviik@gmail.com